Seiklushimulistele frankofiilidele: Prantsuse Guajaana

Neile, kes huvitatud ajaloost ning loodusest, haruldastest looma- ja taimeliikidest ning sooviksid viisavabalt veidi ookeanitagust eksootikat näha, on Prantsusmaale kuuluv Guajaana ideaalne valik.

Prantsuse Guajaana Lõuna-Ameerikas. Pilt: papermoneymarket.com

Ühena Prantsuse aladest on selles paigas kasutatavaks valuutaks euro, mis lihtsustab EL-i kodanikule reisimist veelgi.

Piirkonda jäävad ka saared. Neist kurikuulsaim Kuradisaar (île du Diable) on ajaloost tuntud oma  vangla ja sunnitöölaagri poolest, kuhu saadeti nii poliitvange kui kurjategijaid. Saarel on halvad elutingimused ning seal olnud ligi 80 000-st vangist sai suur osa surma. Hiljem on Kuradisaarest kirjutatud raamatuid ja filme.


Prantsuse Guajaanast leiavad loodusearmastajad Amazonase vihmametsi, koski ja vapustavat metsikut loodust. Ei puudu sealt ka sõbralike pärismaalaste rikkalik kultuur.

Guajaanast üritatakse kujundada turistide valikut ehk arendada sealset turismi. Siiski peab ütlema, et neile, kes lihtsalt päikest ja randa otsivad, tuleks soovitada muid piirkondi, kuna rannad antud paigas on mudased ega sobi hästi peesitamiseks. Pigem tasub minna matkama. Paigas leidub ka maavarasid, nende hulgas kulda ning on seega väärtuslik ala nii oma ökosüsteemide kui pinna all peituva poolest.

Prantsuse Guajaana pealinn on Cayenne, kust leiab piirkonna kuumimat meelelahutust. Sealne elav karneval toimub hilistalvel, ehkki parim aeg külastamiseks (kuiv hooaeg) on augustist detsembrini.

Paika reisides peab arvestama kõrgete hindade ja väheste mugavustega, kuid neid trotsides võib näha tõeliselt vapustavat metsikut loodust.

Välisministeeriumi järgi Prantsuse Guajaanas mingid erilised ohud kedagi ei ähvarda, ettevaatlik tuleks vaid olla leviva denge viiruspalavikuga. Seega on riiki sisenedes kohustuslik esitada tõend selle kohta, et oled kollapalaviku vastu vaktsineeritud.

Mis on sinu kõige metsikum reisisihtkoht olnud ?

Julget avastamist !

Siret

Allikad : guyana-tourism.com, wikipedia.org, worldtravelguide.net

Lissaboni TOP 10

Lugesin TripAdvisorist hiljuti artiklit uurimusest, kus toodi välja, et Lissabon on reisijate arvates üks kõige alahinnatumaid sihtpaiku. See tekitas minus huvi välja uurida, mida põnevat Portugali pealinnas teha on. Ehkki on öeldud, et Lissaboni suurim vaatamisväärsus ongi linn ise, mis pole turistide jaoks üles löödud, vaid paistab just silma autentsena. Järgnevalt on toodud opentravel.com-i poolt koostatud TOP 10.

1. UNESCO maailmapärandite hulka kuuluv Belémi torn, mis on Lissabonile sama, mis Pariisile Eiffeli torn või Londonile Big Ben.

2. Fado baarid Alfamas. Pole paremat viisi nostalgitsemiseks kui seda teha Alfama piirkonnas fado baarides. Fado on Portugali folkloori osa, omamoodi muusika.

3. Bairro Alto ööelu. Parimad sõnad kirjeldamaks Bairro Altot, Lissaboni keskset piirkonda, on tõenäoliselt kultuuriline ja boheemlaslik kunst ja ööelu ja šoppamise meka.

4. Lissaboni Okeanaarium. Tegemist on suurusjärgult teise akvaariumiga maailmas. Neljas suures akvaariumis on esindatud Atlandi, Vaikse, India ja Arktika ookeani ökosüsteemid. Merealuse elu õppimiseks pole ilmselt paremat võimalust.

5. Cristo Rei monument. See embab kogu linna oma avatud kätega. Kuju püstitati 1995. aastal tänamaks jumalat II maailmasõja purustuste eest säästmise eest.

6. Baixa. Tegemist on elegantse vanalinnapiirkonnaga, kus asub palju tähtsaid hooneid, nagu ka šoppamispaiku ja restorane.

7. Castelo de Sao Jorge loss. Linna kõrgeima mäe otsas asuvat kindlust on näha peaaegu linna kõigist osadest.

8. Gulbenkiani Muuseum. Muuseum ei hiilga suuruse, küll aga oma laia ja mitmekesise kollektsiooni poolest. Nii mõnegi jaoks on selle külastamine Lissaboni reisi tipphetkeks. Gulbenikan oli 20-nda sajandi rikkaim mees ning ühtlasi suur kunstiarmastaja. Degas’, Turnet’, Monet’ on vaid mõned nimed muuseumi tööde autoritest.

9. Santa Justa Lift. See on samuti üks Lissaboni tunnusmärke. See ühendab linna madalaima ja kõrgeima koha oma 45 meetriga. Tipus leiab kohviku, kus tõenäoliselt võid veidike liiga palju kulutada vaid selleks, et seal kauem olla.

10. Graça piirkond. See on kohalike noorte lemmik vaba aja veetmise paik. Istu mõnes armsas vaba õhu kohvikukeses ning naudi vaadet.

Mis on sinu Lääne-Euroopa lemmikpaik?

Siret

Lisaallikas: Golisbon.com

Kuidas vältida taksopettuse ohvriks langemist

Kuuldused pettasaamisest taksojuhi poolt pole mingi uudis. Enamasti juhtuvad sellised lood arengumaades, kus taksoärile suuri regulatsioone pole ning pea igaüks, kel transpordivahend, võib taksojuhiks hakata. Sellega võib juba arvestada, et kohalikele on taolistes paikades odavamad hinnad ning soodsaim turistile pakutud hind on siiski paiksetele pakutavast kallim. On mitmeid viise, kuidas ennast võõras linnas mitte petta lasta ning seda „ausamat“ hinda taotleda. Enamik meetodeid käib ümber selle, kui hästi on sinu kodutöö ehk eelnev uurimine tehtud, sest nagu ikka – mida targem sa tarbijana oled, seda ebatõenäolisemalt sind röövitakse.

Kuluta planeerimisele aega!

Ka oma käikude planeerimisel ei tasuks ajaga koonerdada. Selgita juba enne reisile minekut välja, kui palju ja kus võib sul taksoteenust vaja minna.

Kasuta litsenseeritud firma teenust kui vähegi võimalik ning ära tänavalt taksot hõika, kuna nii võid ootamatu reaktsiooni või petiste ohvriks langeda eriti lihtsalt. Pealegi on see paljudes kohtades, kaasa arvatud Las Vegases, keelatud. Lisaks sellele selgita enne kodunt lahkumist välja sihtkoha sõidutariif ning kõiksugused ekstrad, mis võivad lisanduda. Ameerikas on näiteks lubatud lumeavariide korral taksojuhtidel küsida kõrgemat hinda. Enamikus riikides on taksoäridele ranged reeglid, mida tasuks eelnevalt uurida. Vaata järgi, missugused makseviisid antud transpordivahenditele riigis kehtivad. Kasulikku infot taksohindade kohta leiad: TaxiFareFinder.com, WorldTaximeter.com ja TaxiWiz.com.

Enne kodunt lahkumist vaata, et kaamera, sihtkoha kaart ja pastakas oleksid kotis! Miks? Kohe saad teada.

Panusta ettevaatlikkusele ning ära usalda kedagi!

Ära kunagi istu litsenseerimata taksosse! Võid enne sisseistumist küsida juhilt dokumente näha. Enne, kui istet võtad, on veel paar punkti läbida. Kõigepealt küsi hinda (olles eelnevat uurimist teinud, peaksid üldise tasemega kursis olema). Kui pakutav hind on liiga kõrge, siis ära sellega nõustu ning viita järgiuuritud summale. Samuti võid enne ühe takso valimist vaadata üle kõigi saadavalolevate tariifid et siis sobivaim valida. Kui takso valitud, võta paber ja pliiats ning kirjuta üles autonumber. Siis võid võtta välja kaardi ja näidata, kuhu soovid minna ja kuidas ning paluda minna kõige lühemat teed pidi. Kui näed, et taksomeetril on veel näit peal, palu see nulli keerata ning küsi allkirjastatud tšekki, näitamaks algus-ja lõpp-punkti. See peaks teenuse andjalt peletama igasugused pettusemõtted.

Kanna endaga alati kaasas peenemat raha, sellega väldid taksojuhile liiga suure jootraha  andmist. Kui teenus siiski skorralikult ja ausa raha eest tehtud, on sobilik jätta nii umbes 15-protsendiline jootraha.

Soovitus: Kui ise keelt ei oska, lase mõne asutuse (lennujaama) töötajal endale paberile sihtkoha aadress kirjutada. Samuti on hea, kui saad sealtsamast soovituse taksofirma valimiseks või kui näiteks hotellist sulle takso tellitakse. Taksot avalikus kohas tellides tee seda nii, et keegi ei kuuleks. Vastupidisel juhul võid ka nii võltsjuhi ohvriks sattuda.

Levinud rahvusvaheline taksoskeem

Üleüldises vaesuses ollakse vaid enda eest väljas ning kõigil on oma tutvused, kellelt sinu „õigesse“ kohta viimise eest tasu saadakse. Vahet pole, mis su soovitud sihtkoht oli. See käib nii: istud taksosse ning taksojuht küsib sinult, kas vajad abi hotelli leidmisel. Vastad, et sul juba kuskil on reserveering tehtud, mispeale „abivalmis“ autojuht ütleb, et tegemist on hullu linnaga ning see broneering tasuks üle kontrollida. Väites, et tunneb kõiki hotelle, ulatab ta võltsnumbriga visiitkaardi, millele helistades mõni tema sõber vastab, et sinu tellimus on tühistatud. Nõuad, et sind siiski sinna viiakse ning tee peal teeb juht mitmeid peatusi poekestes, kus palub sul ringi vaadata. Kui viimaks hotelli jõuad ning restoranist möödud, hoiatab sind „sõbralik“ ettekandja öeldes, et toad on kõik kinni, kuid kõrvalmajas on kohti küll. Ja nii võib see lõputult jätkuda…

Edu võti on alati enne taksosse sisseistumist teha kindlaks hind ning muidugi mitte unustada kodust eeltööd! Internetis leidub informatsiooni ja soovitusi küllaga.

On sinul juhtunud huvitavaid lugusid seoses taksodega?

Et mitte üksi taksosse istuda, leiad reisikaaslased  www.tripme.eu abiga.

Järgmise korrani!

Siret

Allikad: Kevincoffey.com ning seniortravel.about.com

Reisilugu: suvi Galicias

Portugali piiri ääres asuv Galicia on küll osa Hispaaniast, kuid sealne elu käib hoopis oma keeles, rütmis ning traditsioonide järgi. Tänases blogipostituses muljetangi mulle nii omaseks saanud Galiciast kahe ja poole kuulise seal elamise kogemuse põhjal.

Galicia kaart

Need, kes Galiciast midagi ei tea, võivad olla kuulnud palverändurite teekonnast Santiago de Compostelasse. Mina elasin suurema osa ajast justnimelt selle Santiago lähistel – paarikümne kilomeetri kaugusel väikses ja rahulikus linnakeses Negreiras. Enamiku oma suvest 2012 veetsin sellel autonoomsel ning tugevalt oma kultuuri hoidvate galeegide maal, kus elab ligi kolm miljonit inimest. Olgu öeldud, et kuna ma galeegi keelt suve alguses ei osanud (lõpus juba ühtteist), püüdsin suhelda hispaania keeles ning sain ka sellega ilusti hakkama, ehkki kohaliku keele tundmine oleks kindlasti kasuks tulnud.

Piirkond on ülejäänud Hispaaniast niivõrd erinev, et elanikud on juba pikemat aega iseseisvust nõudnud ning mõni peabki seda juba omaette riigiks. Galicia võib ju teistsugune olla, kuid oma kogemuste põhjal võin öelda, et täieliku Hispaania kogemuse saab sealt siiski – ei puudu paigast siestad (lõunapausid) ega rahva poolt nii armastatud fiestad (peod), samuti saab valgetel liivarandadel peesitada ning helesinises vees supelda.

Palverändurid ja networking

Väikelinnas, kus elasin, nägin päevast päeva seljakottide, jalutuskeppide ning rannakarbiembleemidega matkarõivastesse riietunud palverändureid. Neid oli igas vanuses ja eri rahvustest. Varem ei osanud ma arvatagi, et palverändamine nii populaarne on, kuid tuttavate korraldatud networking üritusel osaledes sain sellest rohkem aimu. Nimelt sattusin vestlema ühe Kanadast pärit naisterahvaga, kes juba kuus korda teekonna ette oli võtnud ning sellest lausa raamatu kirjutanud. Nüüd tegeleb ta teiste samast paigast pärit palverändurite juhendamise ja abistamisega. Ametikaaslasi on tal hulgi ning see demonstreerib hästi inimeste kasvavat huvi spirituaalsuse vastu. Palverännakul on ju lisaks jalgsi läbitaval teekonnal ilmnevate raskuste trotsimisele hulganisti aega mõelda iseenda ja oma elu tähenduse üle, teha peas n-ö suurpuhastust ning panna prioriteedid õigesse järjekorda. Vähemalt siis, kui seda ikka tehakse jalgsi. Nägin päris palju ka neid, kes Negreiras Santiago bussi ootasid… Kuulsin, et teekonna läbimisel on võimalik saada mingisugune serftifikaat ning, et ka selle nimel minnakse rändama, kuid täpsemalt ma ei oskagi öelda. Ju see sõltub ka, kas minnakse ise või saatvaid ja abistavaid organisatsioone kasutades. Igatahes viib nende kõigi tee Santiago de Compostelasse.


Santiago de Compostela

Linn on kaunis. Eriti tema kitsad ajaloolised tänavad, mis uhke katedraali juurde viivad. Nagu kohalikud ikka ütlesid halva ilma lohutuseks, et kõige õigem ongi sinna just vihmaga minna. Ei ole midagi traditsioonilisemat ja Santiagole omasemat kui katedraali ees vihmavarjuga poseerides pilti teha. Katedraal ise on Püha Jaakobuse (hisp k Sant Iago) matmispaik ning on igati vääriliselt kaunistatud.


Pärast jalutuskäiku Santiagos tasub mõnda baari istuda ning võtta soojenduseks tass chocolatet churrodega, mis tähendab šokolaadimaitselist, kuid märksa lahjemat kui päris sulašokolaad ja rammusamat jooki kui kakao ning sõõrikutaolisi maiustusi. Churros on kõige paremad muidugi värskete ja soojadena, seega tasub neid hommikuti baaridest küsida.

Santiago on ka ülikoolilinn. Seal võib kohata väga erinevast rahvusest ja välimusega inimesi. Santiagos käisin mitmeid kordi, nii katedraali ja linna avastamas, kinos kui šoppamise eesmärgil. Seal on hea valik nii levinud kui vähemtuntud brändide; massimoe- kui disainerkaupa. Midagi igale maitsele. Mina täiendasin seal lihtsalt oma suveriiete valikut, kuna nagu Galicias ikka, oli ilm õige ettearvamatu ning kui võid mõelda, et nüüd sajab vihma ja aina hallimaks läheb, võib ühtäkki kõrvetav päike välja ilmuda. Santiagos küll randa pole, kuna linn asub sisemaal, kuid rannaliiva võib teistes paikades nautida.

A Coruña

Piirkonna suurimatest linnadest A Coruña (hisp k La Coruña) paikneb Atlandi ookeani ääres. Rand asub täitsa linna keskme ääres, autoteest eraldamas kõrgem sein. Nagu ka Santiagos, asuvad  A Coruñas ülikooliüksused, kuid sellest linnas tänavapilt nii kirju kui Santiago ei olnud. Kuigi linn on suurem ja asub veekogu ääres, mis mulle väga meeldib,  siis minus ta esialgu nii suurt sümpaatiat kui Santiago ei tekitanud. Alles kolmandal korral, kui paika külastasin, nägin kohti, mis mind meelt muutma panid. Kui algselt tundus mulle linn liialt täisehitatud ja autodest ülekülvatud, siis Herculese torn ning seda ümbritsev hingemattev vaade nii linnale kui kaljudele ja nende vastu laksuvatele lainetele näitasid, et seal on ka muud kui vaid ehitised ja autod.


Linnkesed, külad ja muutlik ilm

Galicias on väga palju väikseid linnu ja asulaid, milles sain suve jooksul läbi sõita või viivuks peatudagi. Kõik nad on ühtemoodi kuid omanäolised. Rannaäärsed linnad on suviti puhkajate lemmikud ning minu jaoks oli täielik õndsus pärast päeva rannal mõnel väliterrassil istudes jäätist, mereande või tapasid süüa ning mõelda, et nii võikski alati olla. Olgu öeldud, et tapas tähendab suupisteid, mida paljudes kohtades tasuta midagi juua tellides lauale tuuakse. Suupisteteks võivad olla maisikrõpsud, oliivid, võisaiad, väike kauss salatit või näiteks chili con carnet ning vahepeal natuke kõike nimetatut.

Kui heast ilmast sai räägitud, siis öeldakse, et Galicias algab õige suvi ja parimad ilmad augustis, kuid ka enne seda saab veidi madalamatel temperatuuridel rannailma nautida. See suvi aga oli üsna vilets, alles juulikuus sai vabalt lühikesi riideid kanda ja päiksekiiri püüda ning ka siis tuli ette vihmasemaid perioode. Augustis läks soojaks ning peab tõdema, et tulin siis ära, kui veel rannailmad täies hoos olid ning kuulsin, et nii pidi olema ka veel septembrikuus. Kahju, kuid arvan, et sain piisavalt seda rohelist ja mägist piirkonda nauditud!

Peod ja festivalid

Sel suvel pidasin jaanipäeva koos tuhandete galeegidega A Coruña rannal, kuhu oli süüdatud sadu lõkkeid. Iga peoseltskond püstitas oma lõkke ning oli selle ümber ja nautis õhtut. Eemal oli püsti pandud lava, kus õhtu jooksul kõlas mitmete erinevate gruppide esituses elav muusika. Kõikjal võis näha rõõmsaid inimesi, sööki, jooki ning sündmuse tegi eriti pidulikuks ilutulestik.

Juuli keskpaigast algasid minu nii-öelda kodulinnakese ümbruses olevate külade pühakute auks peetavad peod. Nagu tavaks, oli ka nende pidude auks püstitatud lava, kus esinesid muusikud, kes laulmisega samaaegselt ka väikseid tantsukavasid esitasid. Meeleolukad pidustused algasid lõunaajal ning lõppesid varahommikul. Ühes olid nii noored kui vanad. Üleüldse on Hispaanias perekond väga tähtsal kohal (kindlasti leidub ka teistmoodi inimesi) ning sellist lõhestumist, nagu Eestis erinevate põlvkondade vahel on, seal ei esine. See oli minu jaoks väga tervitatav nähtus, kuigi ma hindan kõrgelt ka Eesti noorte iseseisvust.

Ka augustikuus toimus palju erinevaid külapidusid, mis kõik nägid, enam-vähem nagu kirjeldatud, välja. Pühakute päevaks olid kõik poed suletud ning keegi ei läinud tööle (väikeste eranditega), seega on taolised päevad kõigi jaoks pidupäevad. Kui nüüd suletud ustest rääkida, siis ka Galicias on komme kõik poed, välja arvatud suuremad toidupoed, pärastlõunaseks siestaks sulgeda ning siis õhtul umbes viiest jälle avada. Pühapäeva pärastlõunal on aga kõik suletud, just väiksemates kohtades. See on omamoodi tüütu eestlase jaoks, kes on harjunud, et alati on võimalik näiteks puuduv toidukraam poest kätte saada.

Minu viimaseks ja suurimaks peoelamuseks jäi Portosini Santa Maria ehk meremeeste pühaku pidustused. Need kestsid kaks tervet päeva. Õhtuti mängis ka seal elav muusika ning ümbritsev nägi välja midagi meie Tivoli taolist: seal oli nii karusselle (küll vaid lastele), suhkruvatti kui laat, kus müüdi kõikvõimalikke vidinaid, riideid ja ehteid. Viimasel peopäeval sai minna kaunistatud laevadega sõitma, mis koos Neitsi Maarja kujuga tegid lahele ringi peale ning tagasipöördudes viskasid vette lillepärja, mille ümber iga alus traditsiooni kohaselt ringi tegi. Pärast laevasõitu läksime istuma ühe baari väliterrassile, et rüübata soojendav jook pärast tuulist meresõitu ning siis õhtuks ja õhtusöögiks valmistuda. Pärast õhtusööki pereringis mindi välja ilutulestikku vaatama. Tuleb tunnistada, et see kestis tunduvalt kauem ja oli võimsam kui need, mida Eestis vana-aasta õhtul olen näinud. Seal juba teatakse, kuidas sündmusi tähistada!

Neile, kes kirjeldatud pidudest osa ei ole saanud, on need kindlasti suureks elamuseks, seega soovitan sinna sattudes kindlasti osa võtta!

Toiduelamused

Sel suvel sõin tõenäoliselt rohkem mereande kui varem oma elus kokku. Ja ma nautisin seda! Räägitakse, et Galiciast saabki parimaid mereande ning mulle kui molluskite austajale oli see väga meeldivaks informatsiooniks. Võin öelda, et sel suvel proovisin kõikvõimaliku ja kohalike poolt sealse tunnustatud meretoidu, alates erinevatest sõralistest (krabid jne) lõpetades piklikes karpides elavate molluskitega, kelle nime ma isegi ei tea ning kaheksajalaga, ära. Nood nimetatud molluskid mulle ainsana väga ei sümpatiseerinud. Ka proovisin väikseid mereusse, kuid neid puhtkogemata pasta sees, kui arvasin, et tegemist on lihtsalt omamoodi lõigatud kalatükkidega. Siiski ei saanud kurta, mis sest, et pärast peenikesi ussikesi lähemalt uurides söögiisu enam ei tekkinud. Mereanniaustajatele on Galicia paradiis. Need, kes molluskitest väga lugu ei pea, ei pea muretsema. Toitu jagub seal igale maitsele.

Kui kellelgi test sellesse rohelisse, kultuursesse, kaunisse, sõbralikku ja lahkesse ning igatpidi suurepärasesse piirkonda reisimise soov on, laske käia! Võtke ainult igaks juhuks vihmavari kaasa. Ning kui päikest lähete otsima, tasuks minna pigem suve teises pooles. Kes pigem varju ning kultuurielamusi otsib (mainin, et oli ka neid, kes suvel Madridi 52-kraadisest kuumusest põgenesid põhja, kus öösel rahulikult hingates magada saab), sobib paik külastamiseks aastaringselt. Olgu aga öeldud, et talvel pidavat ainult vihma sadama ning siis on kileriided tõesti must-have!

Mis on sinu kõige meeldejäävam reis olnud?

Ilusaid reise ning järgmise korrani! Reisikaaslased leiad ikka www.tripme.eu abil!

Siret

Kas reisida muretult või muretseda siiski?


Paar kuud tagasi sai siia kirjutatud vastutustundlikust reisimisest – kuidas trippides oma ökoloogilist jalajälge vähendada ning võimalikult vähe saastet tekitada. On loomulik, et kõik tahavad ja vajavad aeg-ajalt puhkamist ning pole midagi paremat kui ennast täielikult välja lülitada ning mõnda kaugesse paika rännata. Arvan, et reisima lausa peab, kuid sealjuures tuleks seda teha teadlikult.

Kas oled tuttav sellega, kuidas turismitegevus tegelikult loodust laastab ning kas valid puhkamiseks paiga, kus kohaliku looduse ja elu säilimisest hoolitakse?

Kas jätkusuutlik turism üldse on saavutatav?

Selle kohta võib öelda, et täielikult jätkusuutlik ilmselt mitte kunagi, kuna igal tööstusel on oma mõjud, kuid jätkusuutlikumaks saab seda muuta kohe kindlasti. Arusaadav, et madalate palkade ja kõrgete hindade juures tehaksagi valikuid lähtuvalt hinnast, kuid nagu me pidevalt oleme püüdnud tõestada, on võimalik kvaliteeti saavutada ka näiteks oma lende veidi pikemalt planeerides, neid varem ostes ning alternatiivsemaid majutusvõimalusi kasutades (vt artiklit soodsatest majutusvõimalustest).

Mõned faktid (sustainabletourism.net):

  • 2011. aastal reisis teistesse riikidesse 980 miljonit inimest. See on 4-protsendiline tõus võrreldes eelneva aastaga ning 2020. aastaks ennustatakse arvu tõusu 1,5 miljardini.
  • Keskmisele Suurbritannia elanikule kulub 150 liitrit vett päevas – 3 korda rohkem kui kui tervel külal Aasias. 700-liikmeline küla arenguriikides kasutab keskmiselt 500 liitrit vett kuus ning luksushotelli toa külalisele kulub 1800 liitrit vett ühel õhtul (!).
  • Looma- ja taimeriigist kaob iga 3 minuti kohta 1 liik.
  • 70% mereimetajatest on ohustatud.
  • Läänemaailm (17% inimasutusest) tarbib 52% totaalsest globaalenergiast.
  • Järgmise 10  aasta jooksul eeldatakse merevee tõusu 70 cm võrra.
  •  Alates 1970-ndatest on inimtegevus hävitanud 1/3 looduslikust maailmast.
  • 2036. aastaks ennustatakse maailma autode arvuks 1200 miljonit – topelt tänasest arvust.
  • Kuigi 70% maapinnast on vesi, on sellest joodav vaid 3%.

Inimtegevus on tõepoolest halastamatu. Mida kõike ei tehta, et elada praeguses hetkes suurte rahahunnikute keskel, mõtlemata isegi oma laste tulevikule. Luksuslik hotellituba kasutab arulagedalt palju vett ühes õhtus, mida vahetatakse raha vastu. Kas aga raha asendab eluks vajalikke taastumatuid ressursse? Lõpuks siiski mitte.  

Selleks, et taolisi raiskamisi vältida ning oma ümbritsevat hoida, inspireerime ka meie teid, kallid lugejad, reisides kasutama maksimaalselt ruumi transpordis (jagama seda teiste inimestega) ning majutuses (säästmaks kütet ning ka iseenda raha), pakkudes reisikaaslas(t)e otsimise võimalust. Selleks, et vastutustundlikult reisida, on sadu viise: näiteks tuleks mõelda transpordivahendite ja ööbimispaikade optimaalsele kasutamisele. Samuti olla vastutustundlik prahiloopimise osas ka võõrastes riikides ning ühtlasi toetada pigem ettevõtteid, mille juhtkond ja planeerimistegevus toetab looduse säilimist ning rõhub jätkusuutlikkusele.

Turismindusel on ka häid külgi. Näiteks on see mimetes paikades säilitanud loodusmaastikke, mis ilma reisijate huvita ehk ammu tööstustegevuse ohvriks oleks sattunud. Samuti annab see elatust kohalikule elanikkonnale ning aitab kaasa kogukondade toimimisele. Jätkusuutlik turism aga seisneb ümberfokusseerimises ja sellega kohanemises. Tarbimise ja piiride vahel tuleb leida tasakaal, nii et pidev muutumine, vahetamine, monitooring ja planeerimine tõestavad, et turismi saab ka juhtida, vastandiks sellele, mis 70-ndatest alates n-ö lahmides, mõtlemata tulevikule, on tehtud. See hõlmab endas pikaajalisemat plaaneerimist (20+  aastat) ning mõistmises, et muudatused on tihtipeale kumulatiivsed, lõplikud ja pöördumatud. Looduslik mõtlemine ja jätkusuutlik turism peab arvestama kõigi osapoolte – põlisrahvad, kohalikud asulad, külastajad, tööstus ja valitsus – huve.

Kui sa näed, et midagi on valesti, ära vaiki seda maha, vaid avalda oma arvamust ning kui hoolid oma ümbrusest, tee otsuseid, mis näitavad sinu valikut loodussõbralikuma kasuks!

Kallis lugeja, millest juhendud sina reisiettevõtet ja sihtkohta valides?

Siret